Töö algas Jämejala kultuurimajas. Kõigepealt tuli aga välja mõelda, kuidas ühest vanast bowlingukurikast üldse kala teha. Selles etapis oli oluline roll meister Kaithol, kes aitas leida lahenduse, millisel kujul ja tehniliste võtetega võiksid kurikad kaladeks muutuda. Esialgsest ideest kasvas samm-sammult välja konkreetne teostus, mille järgi sai kogu ülejäänud töö juba edasi liikuda.

Seejärel algas tõeline meeskonnatöö. Esimeses tööetapis eemaldati kurikate kaelaosast plastikdetailid. Teises etapis pahteldati kõik augud, mõrad ja katkised kohad. Kui pahtel oli kuivanud, lihviti kogu pind hoolikalt ühtlaseks. Kolmandas etapis said tulevased kalad kruntvärviga valge põhja alla.

Neljandas etapis võtsid töö üle kunstilised käed, kes värvisid kalad sinistes ja rohelistes toonides.

Kui värvikihid olid kuivanud, asus meister Kaitho koos abilistega taas tööle. Lisaks sellele, et ta oli aidanud algses kavandamise etapis leida lahenduse, kuidas bowlingukurikatest kalad vormida, valmistas ta nüüd kaladele sabalõhed. 

Seejärel jõuti viimase etapini – sabade lõikamise, monteerimise ja kinnitamiseni. Alles siis võis öelda, et ühest vanast bowlingukurikast oli saanud täiesti uus tegelane.

Kalade valmimisse panustasid meie osavnäpud tegevusjuhendajad ning patsiendid ja kliendid erinevatest Jämejala osakondadest. Igaüks andis oma osa – kes valmistas ette kalade kaelad, kes lihvis, kes pahteldas, kes värvis, kes aitas detaile kokku panna. Just sellised ühised ettevõtmised loovad kogukonnatunnet, annavad võimaluse õppida uusi oskusi ning näitavad, kui palju on võimalik koos ära teha.

Suur tänu kõigile, kes oma teadmiste, nõu ja jõuga kaasa lõid!

Sellised loomingulised ühisprojektid on meil saanud juba omamoodi traditsiooniks. Kord aastas leiame ikka mõne põneva väljakutse, mille kaudu kogukonnana midagi luua ja teiste sündmuste jaoks oma panus anda. Loodetavasti ei jää ka seekordne ettevõtmine viimaseks. Pigem on alati põnev proovida midagi uut ning anda oma panus ka teiste kogukondade ja sündmuste rikastamisse.

Meie kalad olid sel aastal kaunistamas nii keskväljakut kui ka järveäärset Kohviku Öö platsi. Kes aga teab – võib-olla ujuvad nad ühel päeval ka meie parki. 😉

Hansapäevadel kogukonna keskel

6.juunil oli ravi toetavate teenuste teenistus täies koosseisus väljas Viljandi Hansapäevade kogukonnaalal Rubiini platsil. Viljandi Haigla telgi all tutvustasime MTÜ Loome Sillad eestvedamisel tegevusi ja ka Jämejala vaimse tervise küla aktuaalsemaid toimetusi.

Kogukonna Kool

Esimesena tutvustasime Kogukonna Kooli mitteformaalse õppeprogrammi. Külastajad said ülevaate meie programmi tegevustest ning huvikorral mõelda ka ühisele koostööle, pakkudes välja ideid järgmise hooaja töötubade jaoks viies erinevas valdkonnas. Programmi idee pakkus huviliste kõneainet ning tekitas huvi, kuidas meie patsientide ja klientide igapäevaelu siin välja näeb.

Jämejala muuseum ja kogutavad lood

Teiseks tutvustasime Jämejala muuseumi ideed. Otsime inimeste mälestusi, lugusid ja fotosid erinevatest ajastutest Jämejalas.

Meie telki külastasid inimesed, kelle vanemad olid siin töötanud, inimesed, kes ise olid Jämejalaga seotud olnud, ning isegi külastaja, kelle perekond oli aastaid tagasi pidanud pulmapidu Jämejala kultuurimaja saalis.

Kuulsime hulgaliselt põnevaid lugusid ning saime väärtuslikke kontakte. Mitmed inimesed lubasid meiega hiljem ühendust võtta ja oma mälestusi pikemalt jagada.

Kuigi Jämejala on ajalooliselt kandnud kohati stigmatiseeritud paiga kuvandit, oli rõõmustav näha, et paljud inimesed rääkisid sellest täna hoopis teistsuguse tooniga – inimlikult ja nostalgilise meenutusena. Ka keerulisemad mälestused olid aastate jooksul saanud uusi tähendusi ning vestlused olid avatud ja siirad.

Killuke meeltetoast hansapäevadel

Kolmandaks tutvustasime ravi toetavate teenuste tegevusi. Võtsime kaasa killukese meie meeltetoast ning pakkusime huvilistele võimalust kogeda viieminutilist teadveloleku seanssi. Mugavas kott-toolis sai kuulata Margus Veemi juhendatud teadveloleku helifaili koos rahustava taustamuusikaga.

Kõige meeldejäävam hetk saabus aga täiesti ootamatult.

Üks osaleja oli just alustanud oma viieminutilist sessiooni, kui väljas puhkes tugev paduvihm. Rubiini platsil jooksid inimesed varju otsima, kinnitasid telke ja päästsid oma väljapanekuid. Samal ajal istus meie osaleja kott-toolis, kõrvaklapid peas, kuulates kosmilisi taustahelisid ning järgides juhendatud tähelepanuharjutust.

Kui helifailis kõlas juhis märgata mõnda ümbritsevat heli ilma seda hinnangut andmata, võis ta küll kuulda vihmasadu ja sagimist, kuid see ei häirinud tema rahu. Ta istus seal õndsa naeratusega, samal ajal kui ümberringi valitses täielik kaos.

See vaatepilt köitis ka teisi telgi alla varjunud inimesi. Nii mõnigi küsis seejärel uudishimulikult, kuidas on võimalik end nii sügavalt välja lülitada. Tulemuseks oli see, et meie teadveloleku seansid said päeva jooksul veel hulga uusi huvilisi.

Salapärane kapp

Ja nagu igal heal laadapäeval, oli meil varuks ka väike salapära.

Hansapäevadele sõitis kaasa üks Jämejala kultuurimaja salapärane kapp. Sinna piiluda sai vaid konfidentsiaalsuslepingu alusel ning nähtut ei tohtinud ei pildistada ega edasi rääkida.

Mis seal kapis täpselt oli?

Seda me siingi ei avaldada.

Nii palju võime öelda, et uudishimulikke jagus ning kes soovib selle müstilise kapi kohta teada saada, peab ise Jämejala kultuurimajja külla tulema.

Kokkuvõtteks

Kokkuvõttes võib öelda, et Jämejala vaimse tervise küla kogukond võeti hansapäevadel väga soojalt vastu. Hoolimata heitlikust ilmast saime rääkida lugusid, koguda mälestusi, tutvustada oma tegevusi ning murda veidi ka vanu stigmasid.

Kui vanadele bowlingukurikatele saab anda uue elu kaladena, siis on võimalik anda uus tähendus ka Jämejalaga seotud lugudele ja arusaamadele.