Eestis tuleb klubimajal toimetada kahe raamatu vahel: ühelt poolt arvestada meie sotsiaalhoolekande süsteemi reeglitega ja teisalt järgida Clubhouse Internationali standardeid. Tasakaalu leidmine ei ole lihtne, kuid Haabersti klubimaja näitab, et see on võimalik – ja mitte ainult võimalik, vaid ka väga hästi toimiv.

Klubimaja on üles ehitatud kolme tööüksuse vahel ning iga liige saab valida endale sobiva valdkonna. Tööd on mitmekesised ja liikmed on tõeliselt kaasatud –igal ühel on oma roll klubimaja toimimise eest vastutada. Ja mis kõige olulisem: Haabersti klubimajas ei ole “meie” ja “nemad”, ei ole töötajaid ja kliente, vaid on inimesed, kes toimetavad koos võrdsetel alustel. Piirid on maha võetud – ja see mõjub tervendavalt.

Majaga tutvudes oli tunda soojust ja särasilmset toimetamist igal sammul. Kuna töötajad ei kanna silmatorkavat “ametirüüd”, oli keeruline öelda, kes on töötaja ja kes liige – ja see ongi ju asja mõte! Meenutus sellest, et taastumine ei vaja hierarhiaid ja silte, vaid usaldust, kohalolu ja ühist pingutust.

Päeva lõpetas eriline kogemus: üks klubi liige jagas meiega oma elulugu, mille ta oli kirja pannud kaheksa A4 lehekülje jagu. Selle isikliku ja avameelse jutustuse jooksul kõlasid läbi mitme Eesti ajastu keerukused ja kohanemisrasked hetked, terviseseisundi kõikumised ja taastumised, aga ka elu keerdkäigud, mis vaimset tervist proovile panid. Ent loo viimastel lehekülgedel tuli selgelt esile, kuidas Haabersti klubimaja on aidanud hoida meele ja tervise stabiilsena ning andnud tagasi enesekindluse ja elurõõmu.

Täname südamest kogu Haabersti klubimaja meeskonda ja liikmeid. Saime sooja, inspireeriva ja siira vastuvõtu osaliseks. Meie poolt suur kummardus – olete tegemas midagi unikaalset, aga samas nii loomulikku. Midagi, mida meie sotsiaalsüsteem alles õpib mõistma ja väärtustama. Edu teile edaspidiseks ja lennukaid mõtteid!